Seitse aastat pärast oma triumfaalset võitu Marine Le Peni ja paremäärmusliku Rahvusrinde üle seisab Emmanuel Macron silmitsi uue poliitilise reaalsusega. Suurte ootustega 2017. aastal ametisse tulnud president, keda tähistati kui "päästjat" Prantsusmaale paremäärmuslikust ohust, seisab nüüd vastamisi taas tugevnenud Le Peni ja tema ümbernimetatud partei Rahvuslik Kogunemine (Rassemblement National). Optimism, mis saatis Macroni tõusu, on ammu kadunud.
Macrons ambitsioonikas projekt, Prantsusmaa majanduse elavdamiseks ja rahvusvahelise positsiooni tugevdamiseks, pälvis järjest kasvavat vastupanu. President ja tema meeskond, keda sageli nimetatakse "mormoniteks", üritasid kehtestada poliitikat, mis jääks traditsioonilisest vasak-parem jagunemisest kaugemale. Kuid hoolimata esialgsetest edusammudest, nagu töötuse vähendamine ja rahvusvaheliste investeeringute ligimeelitamine, kasvas toetus äärmuslikele parteidele nagu RN ja vasakpoolne La France Insoumise (LFI).
Macroni poolt taotletud reformipoliitika, sealhulgas tööõiguse ümberkorraldamine ja varamaksu kaotamine, kohtas tugevat vastuseisu. Kollavestide liikumine ja Covid-19 pandeemia põhjustasid sotsiaalseid rahutusi ja allakäigu tunnet. Lisaks karmistas radikaalse islami rühmituse poolt õpetaja Samuel Paty mõrv Macroni turvalisuspoliitika kurssi.
Viimase parlamendi laialisaatmine ja uute valimiste väljakuulutamine üllatasid paljusid ja seda esitati kui selgitus- ja suunamuutuse katset. Kuid isegi Macroni toetajad kahtlevad nende meetmete tõhususes. Arvamusküsitlused viitavad võimalikule tupikseisule, mis võib viia blokeeritud valitsuse või koguni institutsioonilise kriisini.
Emmanuel Macroni kunagi särav kuju kaob üha sagedamini valimismaterjalidest, ja tema poliitilised liidud lagunevad. Kriitikud nagu Serge July ja Raphael Glucksmann kuulutavad "macronismi" lõppu. RN-i võimalik valitsusosalus sunniks Macroni ebamugavale võimu jagamisele, mis võiks oluliselt piirata tema poliitilist tegutsemisvõimet.
Mõned Macroni pooldajad rõhutavad siiski tema edu ELi poliitikas ja majandusreformides. Kuid kestvad kriisid ja tema valitsemisstiil, mida sageli kritiseeritakse kui "hüper-presidentaalset," on jätnud sügavad jäljed.
Eelseisvad valimised otsustavad, kas Macron saab oma visiooni jätkata või kas Prantsusmaa kogeb drastilist poliitilist muutust.
