Globaalne väljakutse Lähis-Idas: USA poliitika toetuse ja ettevaatlikkuse vahel

Aastakümneid on Ameerika Ühendriikide presidendid unistanud Lähis-Idasse rahu toomisest. Kui Jimmy Carter võimaldas 1978. aastal Camp Davidi lepingu Iisraeli ja Egiptuse vahel, siis Bill Clinton orkestreeris 1993. aastal Oslo lepingud palestiinlastega ja sellele järgnenud aastal rahulepingu Jordaaniaga. Donald Trump seevastu sõlmis 2020. aastal Abraham Accords lepped Bahreini, Araabia Ühendemiraatide ja Marokoga. Järgmine president seisab tõenäoliselt vastamisi Iisraeli ja Iraani "vastupanu telje" vaheliste pingetega. Küsimus, kuidas vältida piirkondlikku eskaleerumist ja hoiduda taas sekkumast lõpmatusse sõtta, jääb oluliseks. Kamala Harris säilitaks tõenäoliselt Joe Bideni kujundatud poliitika, mis toetab Iisraeli enesekaitseõigust, püüdes samal ajal piirata selle kõige ohtlikumaid tegevusi ja säilitada palestiina riigi kontseptsiooni. Seevastu toetab Donald Trump Iisraelile vaba käe andmist. Hoolimata ameeriklaste korduvatest kinnitustest mitte lasta Iraanil saada tuumarelvi, ei ole ükski president seni Iraani rajatisi pommitanud ega andnud Iisraelile sellist luba. See vaoshoitus peegeldab eskaleerumise võimalikke kulusid, samal ajal kui kasud tunduvad raskesti hinnatavad. Nii Harris kui ka Trump näitavad vähe kalduvust rakendada Iraani vastu sõjalisi meetmeid. Trump lahkus Iraani tuumalepetest, kehtestas karmid sanktsioonid ja andis 2020. aastal korralduse Qassem Suleimani tapmiseks. Samas lootis ta lepingule Iraani vaimulikega ja vältis otseseid rünnakuid Iraani vastu ka pingelistel hetkedel. Delikaatseks küsimuseks jääb, kas ja kuidas võiks USA president toetada Iisraeli rünnakut. Iisrael saaks üksi tõenäoliselt tekitada vaid piiratud kahju. USA abi võiks ulatuda luureandmete jagamisest kuni otsese sõjalise toetuseni. Sõltumata sellest, kuidas konflikt jaanuariks areneb, peab järgmine president tegelema Iisraeli peaministri polariseeriva isikuga. Joe Biden on varem Benjamin Netanyahut kritiseerinud, hinnang, mida näib jagavat ka Harris. Trump on samuti Netanyahut kritiseerinud, kuid jäi samal ajal lojaalseks vabariiklastele, kes usuvad, et Iisrael ei saa teha vigu. Ameerika poliitikas on toetus Iisraelile sügavalt juurdunud, samas kui Iraan on vaenlase kuvandina nähtav. Harris märkis, et Iraanil on "ameeriklaste verd käes", samas kui Biden on püüdnud ohjata Netanyahut, eriti Gazas vaherahu läbirääkimistel. Ameerika toetab Iisraeli sõjalise abiga ja osaleb raketirünnakute tõrjumisel. Pärast seda, kui Netanyahu algne edu Hizbollahiga nende liidri kõrvaldamise näol on saavutatud, räägib ta üha enam võimalusest muuta reaalsust Liibanonis ja piirkonnas. Plaanid palestiinlaste olukorra parandamiseks tunduvad siiski vähe esil olevat. Nii Harris kui ka Trump seisavad silmitsi väljakutsega edendada Iisraeli ja Saudi Araabia vaheliste suhete normaliseerimist, kusjuures konflikti kestuse jätkudes võib sellise rahu hind veelgi tõusta.