Berliini lava värises kolmapäeval, kui liidukantsler Olaf Scholz saatis varem küll lojaalse, kuid tagasihoidliku rahandusministri Christian Lindneri otsekoheselt minema. Haruldane, šokeeriv stseen Saksamaa poliitikas – ja hetk, mis jääb paljudele vaatlejatele mällu.
„Kes astub valitsusse, peab tegutsema tõsiselt ja vastutustundlikult,“ alustas Scholz oma avaldust ja lisas terava keelega: „See ei ole see, mille eest Christian Lindner seisab.“ Kantsleri kõne avaldas sügava pettumuse ja tüli ulatuse, mis oli „Edukuse koalitsioonis“ aastaid kogunenud. Erimeelsuste seeme oli külvatud ammu, kuid sel kolmapäeval kandis see kibedat vilja.
Der schwelende Konflikt: Unvereinbare Visionen
Juba SPD, FDP ja Roheliste valitsuse ametisse astumisel olid nende kolme partei eesmärgid üksteisest väga kaugel. Samal ajal kui Scholz soovis tugevdada sotsiaalriiki ja tõsta alampalka, rõhus Lindner maksude alandamisele ja võlakontrolli järgimisele. Robert Habeck keskendus aga kliimakaitsele ja taastuvenergia edendamisele. Erinevused varjati esialgu heldete pandeemiatoetustega, mis andsid kõikidele osapooltele tegutsemisruumi. Kuid Venemaa sissetung Ukrainasse lõpetas kiiresti valitsuse lühikese õitsemise ja esimesed lõhed koalitsioonis tulid ilmsiks.
Die Verwerfungen gipfelten im Frühjahr 2023, als ein Gesetzentwurf zur Heizungsreform, angeführt von den Grünen, an die Presse durchsickerte und prompt zu einem politischen Erdbeben führte. Besonders die FDP griff die Vorschläge der Grünen öffentlich an, sprach von „ideologischen Zwangsmaßnahmen“ und versuchte, die Gesetzesinitiative zu verwässern. Für die Liberalen, deren Umfragewerte auf ein gefährliches Tief von knapp 5 % zu sanken drohten, ging es längst ums politische Überleben.
Translation: Kevadel 2023 saavutasid pinged haripunkti, kui ajakirjandusse lekkis roheliste algatatud küttealaste reformide eelnõu, mis viis kohe poliitilise maavärinani. Eriti erakonservatiivne FDP kritiseeris avalikult roheliste ettepanekuid, nimetades neid "ideoloogilisteks sunnimeetmeteks" ja püüdes seaduse algatust lahjendada. Liberaalide jaoks, kelle küsitlustulemused ähvardasid langeda ohtlikult madalale, ligi 5%, oli tegu poliitilise ellujäämise küsimusega.
Karlsruher Urteil und der Anfang vom Ende
Der wahre Wendepunkt kam jedoch im Dezember, als das Bundesverfassungsgericht entschied, dass 60 Milliarden Euro aus einem Pandemie-Fonds nicht für Klimaprojekte umgewidmet werden dürfen. Die Entscheidung zwang die Regierung, die Schuldenbremse auszusetzen und in allen Ministerien Kürzungen vorzunehmen – ein Schlag ins Gesicht für Lindner, der die Schuldenbremse wie eine politische Grundsatzfrage verteidigte.
Während Scholz versuchte, Ruhe zu bewahren und das Geld neu zu verteilen, wurden Lindners Positionen zunehmend zum Hindernis. Seine Weigerung, auf die Bedürfnisse der anderen Koalitionspartner einzugehen, ließ ihn mehr und mehr als isolierte Figur im Kabinett erscheinen. (Saksa keeles pole see siiski pealkiri, vaid hoopis lõiguke. Kui vajate veel tõlkeabi, siis andke teada!)
Zerreißprobe im Sommer: Der Bruch wird öffentlich
Kui suvi 2023 saabus, teravnes konflikt: koalitsioon leidis lõpuks ebatraditsioonilise lahenduse 2025. aasta eelarvepuudujäägi katmiseks, muutes toetused laenudeks. Kuid vaevalt oli kokkulepe sõlmitud, kui Lindner kahtles äkitselt lahenduse seaduslikkuses. Scholz, kes oli sel ajal puhkusel, vastas ootamatult teravalt – ebatavaline ja paljudele harjumatu solvang, mida kantsler hiljem ei unustanud.
Doch auch Lindner fühlte sich zunehmend hintergangen. Ein ursprünglich privates Abkommen zwischen ihm und Scholz über ein Rentengesetz wurde bald darauf in der Bild-Zeitung thematisiert – ein Vertrauensbruch, den Lindner nie verwinden konnte. Die Eskalation war schließlich nur noch eine Frage der Zeit.
Translation:
Kuid ka Lindner tundis end üha enam petetuna. Algne privaatne kokkulepe tema ja Scholzi vahel pensioniseaduse osas käsitleti peagi Bild-Zeitungis – usalduse murdmine, mida Lindner ei suutnud kunagi ületada. Eskalatsioon oli lõpuks vaid aja küsimus.
Der endgültige Showdown: Zwei Gipfel, ein Bruch
Hetk otsustamiseks saabus novembri alguses, kui Scholz korraldas majandusjuhtidele tippkohtumise ja jättis Lindneri ning Habecki meelega kutsumata. Lindner reageeris kiiresti, kutsudes kokku oma vastutippkohtumise, mis toimus vaid mõni tund enne Scholzi üritust. See avalik provokatsioon oli selge märk, et koalitsioon oli läbi.
Veidi hiljem levis Lindersi positsioonipaber, mis oli kriitiline Scholzi ja Habecki peamiste seisukohtade suhtes.
Der letzte Tropfen: Ein Schwimmer lernt das Kämpfen
Vahetult enne otsustavat kohtumist kolmapäeval meenutas Scholz, nii räägivad lähedased usaldusalused, nooruspõlve õppetundi, kui ta oli vetelpäästja. Mõnikord, kui uppuja paaniliselt vehib, jääb päästjale vaid üks viimane võimalus – sihikindel löök, et olukorda päästa. Otsus langetati: Lindner pidi lahkuma.
Pärast rasket arvetevahetust istungil, kus Lindner keeldus kategooriliselt võlakaitse uue peatamise, katkestas Scholz äkki arutelu: "Siis, kallis Christian, ei taha ma, et sa oleksid enam osa minu kabinetist – ja homme hommikul palun ma liidupresidendilt sinu vabastamist.
Der Rest ist Geschichte – ja Saksamaa poliitilisele süsteemile jääb teadmine, et isegi kõige stabiilsem koalitsioon võib puruneda, kui põhimõttelised visioonid on liiga erinevad.
