Euroopa Liit, kunagine söe ja terase vallas julget vaimu näidanud projekt, seisab täna silmitsi väljakutsetega, mida selle asutajad vaevalt oskasid aimata. Innovatsiooni kiirendamine, finantsturgude süvendamine, julgeoleku tagamine ja samal ajal põhiõiguste nagu vabaduse ja demokraatia säilitamine – päevakord ei saaks olla ambitsioonikam. Siiski tekitab Prantsusmaa ja Saksamaa poliitiliste raskekaallaste olukord kahtlusi liidu löögijõus.

Eine Erfolgsgeschichte, die niemand erwartet hätte

Man peaks meeles pidama: Ei Euroopa majanduslik integratsioon ega liikmesriikide lähenemine olnud enesestmõistetavad. Need olid targa poliitika tulemus. 1950. aastate kuuest asutajariigist on EL laiendanud oma mõjusfääri 27 riigini. Sellega kaasnes tähelepanuväärne majanduslik järelejõudmine. Sellised riigid nagu Poola või Iirimaa möödusid mõne kümnendi jooksul paljude läänenaabrite majanduslikest standarditest.

Aastatel 2004–2023 kasvas Poola reaalne SKT elaniku kohta 40 protsendilt 73 protsendile asutajariikide tasemest. EL-i välistest riikidest, nagu Ukraina, jäid kaugele maha – hoolimata geograafilisest lähedusest. Mehhiko, millel on sarnane vabakaubanduslik eelis NAFTA kaudu, on majanduslikult isegi tagasi arenenud. Mida EL pakub, on rohkem kui kaubanduslepingud. See loob institutsionaalse ja normatiivse kuuluvuse, mis on maailmas ainulaadne.

Pilguheit tulevikku – riskidega seotud

Doch Erfolg in der Vergangenheit garantiert nicht die Zukunft. Ameerika Ühendriikide ebakindel turvavõrk, agressiivne Venemaa ja Hiina kasvav mõju panevad proovile Euroopa ühtsuse. Lisanduvad sisemised probleemid: vananev ühiskond, suurenevad fiskaalsed koormused ja mitmetähenduslik suhtumine migratsiooni. Samal ajal nõuab nn Draghi aruanne tootlikkuse suurendamist digitaliseerimise ja deregulatsiooni abil.

Järgmine peatükk: Poliitiline liit?

Euroopa vajab vastuseid – ja kiiresti. Ühiste maksude kehtestamine või ulatuslikum laenamine, mida arutati juba 1990. aastate alguses, võiks ELi taas õigele teele suunata. Kuid sellised sammud kutsuvad paratamatult esile vanad lõhed: kas Euroopa peaks olema rohkem integreeritud? Ja kuidas vältida üksikute riikide, nagu Ungari Viktor Orbáni all, blokeeringuid, mis takistavad hädavajalikke reforme?

Ameerika vastumudel – hoiatus

Europa ei tohi minna USA teed. Üle Atlandi ookeani sotsiaalsed patoloogiad – alates relvavägivallast kuni massilise vangistamiseni – on hoiatuseks. Euroopa unistus olla vabaduse, rahu ja heaolu paik jääb habrasseks. Kuid võib-olla peitub Briti õigsuse puudumises ka võimalus: vähem tõkkeid, rohkem julgust.

Julge muutuda

EL on juba korduvalt tõestanud, et suudab võimatut võimalikuks teha. Nüüd on vaja sama segu poliitilisest osavusest, ettenägelikkusest ja julgusest. Sest üks on kindel: Euroopa tulevikku ei otsustata Brüsselis, vaid tema kodanike südames ja mõtetes.