Kaks aastat on möödunud sellest, kui MSG Entertainment – legendaarse Madison Square Gardeni ja teiste esinemiskohtade haldaja – tekitas tehisintellektiga pealkirju. Keerukas näotuvastussüsteem rakendati selleks, et keelata sisenemine advokaatidele, kes esindasid ettevõtte vastu kohtusse kaebavaid advokaadibüroosid. Tagajärg? Advokaadid ei tohtinud osaleda ei etendustel ega spordiüritustel, mis viis kiiresti tsiviilhagi esitamiseni. Advokaadid kaebasid – loomulikult. Ja kui nii mõnigi vaataja sellele naljale noogutas, pomises üks tegevjuht lühidalt: „Hea küll.“

Doch das, was auf den ersten Blick wie eine Kleinigkeit wirkt, öffnet die Tür zu einer der zentralen Debatten unserer Zeit: Wie beeinflusst künstliche Intelligenz den feinen Balanceakt zwischen individueller Freiheit, gesellschaftlichem Fortschritt und wirtschaftlichen Interessen? Und sind wir überhaupt noch die Akteure dieser Entwicklung – oder längst nur Statisten?

Vabadus mitte vaba olla

Reid Hoffman, tehnoloogiainvestor ja LinkedIni kaasasutaja, käsitles hiljutises Londoni kõnes neid küsimusi. Ta viitas filosoof Isaiah Berlini kuulsatele kontseptsioonidele: „negatiivne vabadus“ (vabadus välistest piirangutest) ja „positiivne vabadus“ (võime tegutseda oma tahtel). Mõlemad, märkis Berlin, on sageli konfliktis. Demokraatiad püüavad kompromisside kaudu leida tee – vahelduva eduga.

Hoffman hoiatab: Kui varasemad tehnoloogiad olid peamiselt tööriistad, siis tehisintellekt on midagi põhimõtteliselt uut. See otsustab, loob ja hindab iseseisvalt – ja võib anda meile nii vabaduse kui ka selle võtta. Oma raamatus Nexus nimetab Yuval Noah Harari tehisintellekti isegi "tulnukaintelligentsiks", mis, erinevalt aatomipommist, suudab tegutseda autonoomselt. Harari maalib süngeid stsenaariume: droonid, mis otsustavad ise, keda rünnata. Algoritmid, mis kinnistavad sotsiaalset ebaõiglust. Nähtamatu puurik maailm.

Doch Hoffman hält dagegen. Tehisintellekt, nii tema teooria, ei pruugi olla ainult ohustsenaarium. See võiks saada ka inimese ülimaks "superagendiks" – kui me seda õigesti kasutame.

Supervõimed igapäevaeluks

Stell dir vor, KI wäre dein persönlicher Assistent: Sie hilft dir, komplexe Verträge zu verstehen, unterrichtet deine Kinder in Mathe oder macht dich zu einem kompetenteren Mitarbeiter. Mit Systemen wie ChatGPT, so Hoffman, könnten Menschen ihre individuellen „Superkräfte“ entdecken – kreativ, innovativ und selbstbestimmt.

Seda positiivset vabadust, nagu Hoffman seda nimetab, võimaldab kõigil detsentraliseeritud ja paindlikus ühiskonnas endast parim võtta. "Tööriistad nagu ChatGPT on nagu GPS teabe jaoks," selgitab ta. Mitte sund, vaid tugi.

Doch dieser optimistische Blick übersieht eine entscheidende Frage: Kes otsustab, kuidas neid tehnoloogiaid kujundatakse? Ja kuidas me takistame, et vabadusest saab kontroll?

China: "Superagentuuri" tume pool

Wer näha tahab, kuidas asjad ei peaks käima, vaadaku Hiina poole. Seal kasutab valitsus tehisintellekti, et kodanikke jälgida ja autoritaarset režiimi kindlustada. Näotuvastus ja suurandmed loovad maailma, mida eksperdid nimetavad „nähtamatuks puuriks“. See, mis Hoffmanile on positiivne vabadus, muutub siin retooriliseks kesta: kollektiivne hüve teenib ainult väikest eliiti.

Ein Bericht der Information Technology and Innovation Foundation warnt, dass China die USA bald in der Entwicklung von KI überholen könnte – wenn es das nicht schon getan hat. Was dann? Wie verteidigen demokratische Gesellschaften ihre Werte, wenn autoritäre Systeme KI nutzen, um Freiheit zu unterdrücken?

Nähtamatu sõda

KI-arutelu on rohkem kui tehnoloogiafilosoofia. See on väärtuste ja võimu võitlus. Küsimus pole selles, kas KI määrab meie tuleviku – vaid kuidas. Kas jääme kujundajateks või ainult vaatlejateks?

Samal ajal kui demokraatiad vaevaliselt kompromisside kaudu edasi liiguvad, tõestab Hiina, kui kiiresti saab tehisintellekti kuritarvitada. Kuid Hoffmani optimism näitab: on olemas alternatiiv. Kui me kasutame tehisintellekti inimeste võimestamiseks ja seame samal ajal selged reeglid, võib see tõepoolest saada "superagendiks" - tööriistaks, mis edendab meie isiklikke vabadusi ja ühendab meid.

Am Ende ist KI weder Freund noch Feind. See on meie otsuste peegel. Ja küsimus jääb: Mida me näeme?