Luksuskaupade tööstus kogeb praegu käibe langust, kuna kliendid on üha enam rahulolematud kõrgete hindadega, mis vaevu õigustavad kvaliteedi või disaini parandusi. Brändid nagu Gucci ja Dior on tõstnud oluliselt hindasid põhitoodetel: lihtne Diori T-särk maksab nüüd 1 000 dollarit, samas kui mustad Gucci loafers’id maksavad 990 dollarit. See hinnapoliitika näib aga jõudvat piirini, kuna tarbijad hakkavad kahtlema nende ostude lisaväärtuses.

Fascineeritus luksusest põhineb paljude klientide soovil massist eristuda ja staatust näidata. Psühholoogid rõhutavad, et paljudel luksuskaupade ostjatel on emotsionaalsed põhjused – olgu see siis oma sotsiaalse positsiooni näitamiseks või edu rõhutamiseks. Kuid üksnes kasvavad hinnad ei ole piisavad selle illusiooni säilitamiseks, nagu nüüd selgub.

Uued andmed rõhutavad väljakutseid.

Hinnatõusud on küll viimastel aastatel viinud tippbrändide kõrgemate brutomarginaalideni: Louis Vuittoni emaettevõte LVMH registreeris brutomarginaali kasvu üle kahe protsendipunkti, Cartieri omanik Richemont lausa seitse punkti. Kuid paljud tarbijad kahtlevad nüüd, kas need hinnatõusud on veel kvaliteediga vastavuses.

„Hinnad tõsteti pandeemia ajal nõudluse rahuldamiseks,“ selgitab Luca Solca, Bernsteini analüütik. „Aga kui kliendid peavad rohkem maksma, ootavad nad ka innovatsiooni ja eksklusiivsust.“ Viimased sotsiaalmeedia postitused näitavad, et kliendid arutavad luksusbrändide üle järjest negatiivsemalt, eriti kui asi puudutab tootmisstandardeid ja hinna ja kvaliteedi suhet.

Nõrgenenõudlus viitab sellele, et luksussektori strateegia tuleb ümber mõelda, kui kõrged hinnad peaksid püsima.